Alates homsest.. kui palju me tegelikult seda väljendit oma elu jooksul kasutame, ilmselt pole aimugi. Vähemalt mina olen seda viimasel ajal palju kasutanud. Alates homsest hakkan õppima, alates homsest lähen trenni, alates homsest võtan ennast käsile ja see nimekiri võiks siin veel üsna pikka maad jätkuda, siiski tulemusetult.
Aga tegelikult on nii, et alates esmaspäevast pean ma tahes-tahtmata hakkama oma kohustusi täitma, sest see tegemata asjade virn on juba nii suureks kasvanud, et südametunnistus koputab õla peale päevas ikka mitu korda, eks ma siis ülejärgmine nädal saan teada, kas ma ka oma lubadusi täitsin, lets hope for the best!
Täna Taskus kolades, leidsin ennast järjekordselt raamatupoest, see raamatu nakkus on jõudnud ka minuni päris edukalt. Peatusin siis oma lemmik autori leti ees ja minu üllatuseks olid raamatud äärmiselt soodsa pakkumisega, nii kaks Paulo Coelho raamatut minu kotti jõudsidki, kuna ma olen tõesti juba pikemat aega tema teoste fänn, siis proovin vaikselt oma raamaturiiulisse enamus teosed ka ritta seada. Ma küll ei jõudnud eriti palju neid täna lugeda, kuid juba esimese 10 lehekülje vältel käis sealt läbi mõte "lepi vaid parimaga." Mis on kellegi jaoks parim on otse loomulikult suhteline mõiste, kuid siiski. Ühes lõigus kirjutas, et me peame oma igapäevast niiöelda rutiinset elu täiesti enesestmõistetavaks ja me justkui ei ootakski midagi muud? Iga päev see tavaline hommik ja veel tavalisem õhtu. Üks tegelane kirjutas sellele aga vastu, et tema tahab reisid ja näha, tunda ja kogeda, elu on piisavalt lühike ,et passida ühe koha peal ja oodata midagi ennekuulmatut. Vahel ootame me nii kaua, et magame selle õige aja millegi tegemiseks maha.Väga paljud jäävad taolises olukorras vaid unistejateks, sest elu keerdkäike ei oska me kunagi ette arvata, meie hiilgavad plaanid võivad osutuda suurimaks läbikukkumiseks ehk siis me ei saa mitte midagi ette otsustada, kuid siiski kindel siht viib alati eesmärgini.
Vahete vahel on justkui hea selliste teemade juures oma mõte lendu lasta ja kujutada ette, mis oleks siis kui? Kas me oleme piisaval julged, et võtta oma elus riske? Muuta oma elu totaalselt teistpidi? Ma lihtsalt siiralt ja südamest loodan, et ma ei ole ühel heal päeval just see inimene, kelle jaoks iga päev on ühesugune ja kellel ei ole piisavalt julgust muutusteks.
See fraas- lepi vaid parimaga meeldib mulle tohutult ja ma võiksin selle juures tiirelda pikalt, aga tegelikult on nii, et elus ei tohiksi muuga leppida, sest see on selleks liialt ebaõiglane ja ülekohtune, et vastupidi mõelda.
Täna on neljapäev ja mina istun juba oma kodusel diivanil, teki sisse keritud, ja naudin head ja paremat, kokkuvõttes otsusasin ma täna esimeses loengus, et stardin kodu poole, kuna enesetunne ei olnud just kiita ja kui ma juba põhimõtteliselt vaimusilmis oma asju kokku pakkisin, siis ei jäänudki midagi muud üle. Enne sõitu hüppasin sushist läbi, et kiire lõuna teha ja nii mu sõit algaski, äärmiselt mõnus oli üksi sõita, kuidagi rahulik ja vaikne, omade mõtete seas ja hea muusikaga.
0 comments:
Post a Comment