Gaas põhja

Minu kõige esimene ametlik nädalavahetus Tartus möödus äärmiselt sündmusterohkelt. Just nimelt, tavaliselt olen ma iga reede oma asjad kokku pakkinud ja Pärnu sõitnud, aga sellel on alati olnud ka suhteliselt head põhjused- igasugu üritused-sünnipäevad, kokkusaamised ja vahel on olnud tahtmine lihtsalt koju sõita, aga nüüd   olime pikalt planeerinud ühte väljaminekut ja nii ta läkski. Peaks ütlema, et õhtu oli ikka korralik ja seda sõna kõige otsesemas mõttes, seltskond oli väga super hea ja lõppkokkuvõttes jäid kõik peoga rahule. Success, sõbrad? Võib ju nii öelda, kui meie joped pidutsesid seal laupäeva õhtuni. On, mida mäletada.

Ülejäänud päevad möödusid õppimiselaine ja niisama laisklemise tähe all, kuna Ann oli ka ennast Tallinnast-Tartusse vedanud, siis laupäeval oli üks suuremat sorti toiduõhtu ja telekas, eks ta ikka nii peal suuremat sorti fiestat ole. 

Ma olen viimasel ajal mõelnud, kui tore meie kursus on, ma olen leidnud endale väga häid sõpru, see on vist ka ainuke ja tõeline põhjus, miks ma bioloogiast ära minna ei tahaks. Mõned neist on saanud juba väga lähedaseks. Siiamaani ei ole ma neil rääkinud, et minu plaan ei ole sinna jääda, aga kuna asjad on niimoodi liikunud nagu nad on, siis pean olema just nende vastu ausad, kellega me kogu aeg ninat pidi koos oleme, ehk siis minu plaan on sellest rääkida juba mõne päeva jooksul. See ei peaks ju ometigi nii raske olema, aga millegipärast justkui on.

Täna käisime Videviku neljanda saaga esimest osa vaatamas. Need, kes mind tunnevad, ilmselt ka teavad, et ma olen päris ausalt öeldes Videviku üpriski suur austaja, mulle lihtsalt meeldivad need filmid ja lõpuks jõudis kõige uuem osa ka Eesti kinodesse, järjekordselt jäin ma väga rahule, soovitan soojalt seda vaadata.

Laupäeval tabas mind väga armas üllatus, sugulane tõi mulle varajase jõulukingituse ja ka tema teab, milline koti fanaatik ma olen, kingitus oli täpselt kümnesse ja kuna ma juba pikka pikka aega Juicy couture austaja olen, lisas veel boonust. Alles hiljuti soetasin oma tagasihoidlikku kogusse ühe musta koti ja nüüd see kingitus sobib sinna täpi pealt. Lisan siia ka mõned peopildid ja koti pildid.

Just mõni hetk tagasi otsustasin, et sõidan Pärnu poole sel korral hoopis neljapäeval, et pikendada veidi oma nädalavahetust, sest see saab olema tõeliselt tegus. Pealegi sain ma loengus ühe imearmsa sõnumi:"Ootan sind koju," võite ju arvata, kes see oli? Ikka mu Erle.

Üks osa kingituses-rahakott.

Teine pool-roosa kott. Must on minu isiklik ost.

Klubilised.

Carina.

Kaisa.