Jõulutunne

Veel kaks viimast nädalat pingutamist, hetkel on mul kõvasti puudus unest ja kokkuvõttes on üldse äärmiselt tihedad ja sisurikkad päevad, aga selle kõige nimel, et juba järgmine nädalalõpp algab vaheaeg- jõulud, aastavahetus ja kõik muu, mis sellega seondub, just selle nimel ma pingutangi ja kui lõpuks, mis kindlasti imekiiresti kätte jõuab, see aeg saabub, siis kavatsen enda jaoks teha nii mõnedki puhke päevad, kus ma saan kella vaatamata lihtsalt puhata.

Hetkeks on tunne, et sellisel kiirel perioodil ei olegi aega ennast vaikselt jõulutundele keskenduda. Siiski, esmaspäeval Erlega Tartus ringi jalutades ja suure kuuse all laste jõulusoove lugedes, oli see kõik olemas, nii soe ja ehtne. Sellega seoses püsib mul see tunne siiani südames ja nüüd olen ma täiesti valmis kogu sellele jõulu madinale vastu astuma. Esmaspäeval peale jalutuskäiku istusime maha ja nautisime mõnusaid kokteile ja veel paremaid jututeemasid, see on ikka sõnadega kirjeldamatu, kui sa saad ühe inimesega nii ausalt ja tingimusteta rääkida ja veel parem on teada, et see tunne on vastastikune. Meie õhtu möödus väga mõnusalt, kindlasti oleks see olnud veel pikem, aga juba kella seitsmest hommikul pidi helisema tüütu äratuskell, mis meid enam vähem voodist üles sai, just nimelt, päris püsti suutsime ennast ajada alles kella kaheksaks, kuid siiski kõik möödus plaanipäraselt ja tunni ajane unevargus midagi sassi ei ajanud. Homme saadan ilmselt Erle kodu poole ja pean ennast reedeseks suureks keemia arvestuseks ette valmistama, see saab küll olema äärmiselt keeruline, sest need osad on ikka appi, kui rasked, aga nagu ma enne mainisin, tasub pingutada.

Aastavahetuse plaanid on samuti juba piisavalt paigas, nendest on veel veidi vara kirjutada, aga esmaarutluste kohaselt saab see olema üks igavesti lahe aastavahetus väga mõnusa seltskonnaga. Jah, sel aastal me seda väljaspool Eestis ei tähista, aga fond on täpselt seal maal, et järgmine aasta on kindel minek, kuna otsustasime, et kui minna, siis tahame seda ikka täiel rinnal nautida ja seda sõna kõige otsesemas mõttes, ega sinna väga mõtet minna ei ole, kui pead igal oma sammul kõigega arvestama, aga kindel on see, et minek on ja meie punt ei suuda seda ilmselgelt ära oodata.

Juba mõnda aega olen ennast vaikselt harjutanud mõttele, et jaanuarist pean keskenduma jällegi oma riigieksamitele, vajalikud kirjad on saadetud ja kõik, mille pärast ma muretsema pean, on justkui ka korras. Vaevan pead aga on oma aja planeerimisega seotud probleemidega . Uue semestri ajakava on väga väga tihe ja selle kõige kõrvalt, pean ma leidma aega justnimelt ise keskendumiseks, sest minu enda pingutustel ongi ju kõige suurem osakaal selle kõige juures. Ma tõesti loodan, et ma suudan ennast piisvalt kokku võtta, sest minu jaoks õnneks või kahjuks teist varjanti ei eksisteeri.

Minu sünnipäevani on küll aega oioi kui palju, aga ma olen selle pärast juba nii elevil, ma jätan selle praegu saladuseks, aga lõpuks saan ma käia ära kohas, mida ma juba pikemat aega olen soovinud külastada, ma ei suuda lihtsalt ära oodata.

Praeguseks aga imelist jõulutunnet!